Viimase kuu aja jooksu onl räägitud meedias korduvalt seda, et depressioonitase on Eestis liiga kõrge, lisaks kimbutab inimesi ka stress. Eestlane üldiselt ei lähe vabatahtlikult psühhiaatri juurde, lisaks on ta ka surmkindel, et psühhiaatri või psühhoterapeute külastavad ainult vaimselt haiged inimesed ning tema seda kohe kindlasti ei ole. Arvestades seda, et korraliku psühhoterapeudi külaskäiku haigekassa rahastab Haigekassa läbi teraapiafondi, kuid sedagi läbi perearsti suunamise (https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/PKS/2016_01_29_teraapia_fond_protsessi_kirjeldus_1.pdf), siis tuleb see ise kinni maksta. Korralik spetsialist on siis see, kes inimese ära kah kuulaks ja katsuks teda korralikult ravida, mitte ei kirjutaks välja paki tablette ja ütleks, et nägemist. Lisaks on ka ühe visiidi hind vahemikus 40-80 eurot. Ja arvestades, milline on Eestis keskmine palk, siis on kordades odavam ja kiirem lahendus minna poodi ja osta pudel viina, mis maksab kuni 10 eurot ning uskuda, et sellega probleem laheneb, kui oodata pikka aega mingi spetsialisti järjekorras ja siis maksta selleks ka kallist raha. Üheks õhtuks tõesti probleem ununeb, kuid järgmine päev on probleemid tagasi. Selle peale ostab ka järgmine õhtu pudeli viina või sõidab Lätti ja ostab sealt terve kasti. Pika aja peale tekib harjumus, millest hiljem kujuneb alkoholism.
Olukorda raskendanud see üldine ühiskondlik hoiak, et kui inimestel on stress või jamad, siis on ta ise selles süüdi. Pika aja peale võibki inimene hakata jooma, sest ta ei suuda ise endaga toime tulla ning väga teda ära kuulata kah ei taheta. Siin muidugi on ka Nõukogude aja mõttelaad väga paljudes inimestes juurdunud, aga see on paraku üks osa meie ajaloost ja sinna mitte midagi paraku teha ei saa. Sest kui inimene on ikka surmkindel, et tema mõttemall on ainuõige, siis seda muuta paraku ei ole võimalik.
Mis oleks siis lahendused – Alustuseks võiks psühhiaatriasse ja vaimse tervisega seotud teadlikkuse tõstmisesse rohkem raha suunata, mitte teha igasuguseid alkoholivastaseid kampaaniaid, sest probleeme need ei lahenda. Tuleks luua korralik süsteem, et inimesed saaksid madalama hinnaga psühhoteraaapiat, siis saaksid abi ka need, kes täna selle eest ise maksta ei jõua ning on lootust, et nad ei lähe enam esimese asjana poest viina ostma. Probleem on inimesel peas kinni. Kui alkoholi tarbimine võib isegi väheneda, siis see sama alkohol vahetatakse lihtsalt mõne illegaalse aine vastu välja nt. kanepi vastu, nagu on väitnud ühe veebilehe (https://420estonia.wordpress.com) kaudu inimesed, kes vastasid anonüümselt küsimustele. Alkoholi piiramine ei aita, juba ajaloost on teada, et kui USA’s tuli alkoholikeelu seadus, siis tekkisid igasugused põrandaalused baarid, lisaks USA mõned Kongressi liikmed, samal ajal jõid rahulikult edasi ja vedasid isegi alkoholivaate salaja Kongressi majja, nagu rääkis dokumentaalfilm Prohobition. Lisaks tuleks rohkem kasuks ka inimesi enda ümber ära kuulata nii, et ei antaks hinnanguid. Inimesed lendavadki selle peale alkoholipudelisse, kui ta lähedased lihtsalt ei kuula teda ära vaid annavad hinnanguid, et oled nõrk ja ei saa oma eluga hakkama jms. Alkoholism ei ole eraldiseisev probleem, vaid ühe teise probleemi tagajärjel tekkinud probleem. Mõistlik tarbimine on normaalne, aga kui inimene hakkab alkoholi kuritarvitama ja teeb seda liiga tihti, siis tuleks kindlasti külastada spetsialisti. Kuna inimesel, kes regulaarselt tarbib võib maadelda mingisuguste probleemidega, mis on peidetud. Ja kuna probleem võib olla kusagil väga sügaval, siis inimene ise ei saagi aru, et tal on midagi korrast ära ja tänu sellele nt. ei suuda oma emotsioone väljendada või hakkab toppima oma nina kellegi lähedase ellu liiga palju. Ning lisaks võivad tema enda probleemid, tekitada probleeme ka teda ümbritsevatel inimestel. Ja paraku sellised käitumismustrid ei küsi sugu, vanust, haridust ega elukogemust.