Viimasel ajal on meedias käinud läbi väga palju artikleist sellest, kui kahjulik on GTA ja selle müügipiirangutest. Tõsi on see, et mäng on populaarne 11-12 aastaste seas. Mäng ise simuleerib kurjategija ametit, kus saab autosid röövida, varastada poode, tappa jms.
Nüüd aga natuke minu taustast ja mängust. Mina puutusin esimest korda mänguga kokku umbes sellel ajal, kui see välja tule. Tol ajal oli väljas alles GTA esimene versioon, mis oli pealt vaates. Ma ise olin tol ajal u 6-7 aastane. Olles ise mänginud vist kõiki GTA versioone, mis arvutil jooksevad ning võin öelda, et mina pole kurjategija. Olen vaadanud oma elus päris palju vägivaldseid filme ja mänginud vägivaldseid arvutimänge, kuid üllataval kombel pole mul endal tekkinud isegi mõtet seda reaalses elus järgi proovida. Ilmselt on vahe ka selles, et ma olen suutnud eluaeg suutnud vahet teha, mis on reaalsus ja mis on mittereaalsus.
Mis puutub nüüd sellesse meediakõmusse, siis minu arust on see üsnagi üle paisutatud. Olles ise üles kasvanud ajastus, kus selliseid vanusepiirangud ei huvitanud vist mitte kedagi pean ütlema, et kellelgi on vist väga igav olnud ja on hakanud nägema hunti seal, kus seda ei ole. Minu enda sõbrad on kõik selliste mängude keskel üles kasvanud ja mitte keegi neist ei ole kurjategija. Kõik on ausad ja tublid kodanikud.
Kui nüüd inimestel on tõesti sellega probleeme, et GTA peaks kellelgi tekitama muret oma lapse suhtes, siis soovitaks ma tal lugeda ja uurida teema kohta. Lisaks tuleks ikkagi oma lapsele, mis vahe on virtuaalsusel ja reaalsusel. Lavastatud vägivald võib olla tõesti ilus ja seda on isegi lahe vaadata. Kui vaadata mõnda märuli või action filmi, siis tundub kõik nii lahe ja isegi ilus. Samas kui ma näen tänava või baarikaklust, siis see on pigem kole ja väga jube. Sellepärast ongi inimestel vaja vahet teha, mis asi on lavastatud või virtuaalne ja milline mitte.